Ongi siis käes see imeline kord kui ma kirjutan oma kaunis emakeeles. Vabandan juba ette kõigi nende koma- ja kirjavigade pärast, sest pole ikka veel kõige enesekindlam kirjutaja.

Jätan selle postituse sisu oma välismaa lugejatele saladuseks, kui nad nii väga tahavad aru saada, siis küll nad selle lahti arutavad. Seekord kirjutan oma tunnetest. Kuidagi on see saanud selle blogi tüüpiliseks teemaks ja arvasin, et esimene postitus eesti keeles võiks olla ka just tunnetest. Lihtsalt ei jaksa arutleda teemadel Ann ja sinine esmaspäev või midagi sarnast. Täna vajan lihtsalt üksindust, muusikat ja raamatuid.

Esimene postitus jääb ka tõenäoliselt lühemaks, aga jah.

Pärast nädalakest Inglismaal sattusin tagasi masendavasse Tallinnasse. Olen juba pikemat aega siin võõrana tundnud, aga veetes aega inimestega kellest hoolin, riigis, mis on mu unistus juba pikemat aega tundus mu praegune kodulinn õudne. Pean ennast siiski üritama kätte võtta ja rabelema välja sellest masenduse ja siniste päevade tsüklist. Loodan, et koolikohustustega tekib mingisugunegi mõttevaba sekund, kus saan lihtsalt tegutseda ja ei pea lootma sõprade abile, et normaalsust alles hoida.

Ma tõesti ei oska kirjutada ja loodan, et mu kirjutised lähevad ajajooksul paremaks.
Ann

Advertisements